AkzoNobel kunstipreemia nominendid
2016

Tõnis Saadoja (1980) “Etüüdid klaverile ja lõuendile” on seeria maale tänapäevaste vaikelu motiividega. Autori versioonis on mimeetiline foto- või hüperrealistlik maalikeel kombineeritud maalikunstile omaste vormimängudega. Tulemuseks on hübriidne kompositsioon, mis mõjub paradoksaalselt just nagu tegelikkust reprodutseeriv dokumentaalfoto, tuues samas selgelt esile pintslilöögi kordumatuse esteetika, mis ankurdab lõpptulemuse vastuvaidlematult maalikunsti ajalooregistrisse.

Sigrid Viiri (1979) seeria lähtub George Lakoffi ja Mark Johnsoni raamatust “Metafoorid, mille järgi me elame”. Selle keskmes on katakreesi mõiste rakendamine visuaalse materjali teenistusse: “Katakrees on kahe metafoori kokkupõrge, taotuslik apsakas millegi rõhutamiseks, kus sobimatud mõisted ühendatakse sõna tavapärast kasutust eirates.”Seeria on Viirile omaselt visuaalselt ja tonaalselt ergas ning koosneb ideestikust lähtuvalt teatavastest “kokkupõrkunud” elementidest, mida saadab fotoseeria.

Tänapäeva kunstis on üha keerulisem teha vahet teosel ja ekspositsioonil. Laura Põllu (1984) isiknäitus “Sada ulma keset merd” on samas ka teos “Sada ulma keset merd”, mis omakorda koosneb katkenditest ja detailidest, mida on võimalik ka eraldi eksponeerida. Veelgi enam – täpseim määratlus antud projektile on “lavastatud jalutuskäik”. Niivõrd ühtset, massiivset ja mitmemeelelist kogemust on Eesti kunstist raske leida.

“Pilt läbi pisarate. Visuaalne essee akende vaatlemisest” on võimas ruumiinstallatsioon Kristi Kongilt (1985), viimaste aastate ühelt silmapaistvamalt Eesti maalikunstnikult. Viiest õlimaalist, kahest videoekraanist ja valgusobjektist koosnev lavastuslik keskkond mõjub vaatajat suunava koordinaatteljestikuna virtuaalreaalsusesse, kus värvist on saanud valgus ja valgusest värv. Värvigamma, mida kunstnik läbi isikliku prisma vaataja võrkkestale projitseerib, on intensiivne, ergastatud, peaaegu valus.

Enn Põldroos (1933) on Eesti kultuuris olnud mitmekülgselt tegev – maali- ja monumetaalkunstnik, digigraafik, kirjanik, Kunstnike Liidu esimees ja parlamendiliige. Põldroos on loonud sadu maale ja monumentaalteoseid. Viimastest võiks olulisemateks pidada “Raadiolille” (1978, Raadiomajas), “Eestimaad” (1983, Eesti saatkonnas Moskvas), “Inimeste elu” (1985, Tallinna Linnahallis) ja “Varju ja valguse piiril” (1993, Eesti Rahvusraamatukogus).