Ludmilla Siim

Ludmilla Siim (Milla Siim-Kaasinen, s. 1938) on maalikunstnik, kes elab Helsingis. Tema 1970. aastate popkunstist ja hüperrealismist mõjutatud maalid kuuluvad Eesti kunstiajaloo kullafondi.
Ta on lõpetanud endise Tartu Kujutava Kunsti Kooli (1958) ja omaaegse Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (1965) maalikunsti erialal. Aastatel 1965–1968 oli ta kunstiõpetaja endises Tallinna 46. keskkoolis, kus innustas mitmeid hiljem kunstnikuna läbi löönud õpilasi oma kunstiõpingutega jätkama (keskkooli vilistlaste seas olid näiteks Andres Tolts (1949–2014), Ando Keskküla (1950–2008) ja Urmas Pedanik (s. 1949)). Ka Siimu enese 1970. aastate metafüüsilise hõnguga maalide keskmes oli noor ja moodne inimene modernses linnaruumis. Saades 1970. aastate esimeses pooles mitmeid kunstiauhindu, kustutati 1977. aastal Soome emigreerumise järel Siimu nimi Nõukogude Liidu ametlikust kultuurimälust.

Tema naasmine siinsesse kunstiellu sai võimalikuks alles Eesti taasiseseisvumise järel. Oma üle viie aastakümne pikkuse loometee jooksul on ta muutunud figuratiivsest ning kohati hüperrealistlikust, popilikust ja sürrealistlikust laadist järjest nonfiguratiivsemaks, minimalistlikumaks ning abstraktsemaks. Kunstnikul on olnud oma pika ja aktiivse karjääri jooksul arvukalt näitusi lisaks Eestile ja Soomele ka Saksamaal, Prantsusmaal, Leedus ja Poolas.
Seni kõige ulatuslikum retrospektiivnäitus Ludmilla Siimu loomingust kandis pealkirja „Olemise helk“ ja see leidis aset Tartu Kunstimuuseumis (23. II–29. V 2022).
Nomineeris Tartu Kunstimuuseum.