AkzoNobel kunstipreemia nominendid
2018

Anna Škodenko (s 1986) on multidistsiplinaarne kunstnik Tallinnast, kelle teostekehandit iseloomustab lüürilisus ning analüütiline lähenemine oma meediumile ja visuaalsele kujutisele. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna, ent täiendanud ennast ka Londonis ja Moskvas ning läbinud 2017. aastal Glasgow kunstiakadeemia magistriõppe. 2018. aastal jagas ta koos Tanja Muravskajaga Köler Prize’i nimelist peaauhinda (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi korraldatud Köler Prize’i nominentide näitusel). Tema installatsiooni „Kogu olend näib küll mõttetuna, aga omal viisil siiski tervikuna“ lähtepunktiks oli Franz Kafka lühinovelli „Majaisa mure“ tegelane: elukas nimega Odradek.

Urmas Pedanik (s 1949) on eesti maalikunstnik, kes kerkis hüperrealistliku stiiliga esmakordselt esile 1970. aastate teises pooles. Tänapäeval kuuluvad nii mõnedki tema selle perioodi elektroonikaalased õlimaalid, nagu näiteks „Trükitud skeem I“ (1977) ja „Valgus elektrikilbil“ (1978), rahvusliku kunstiajaloo kullafondi, olles arvel muuseumikogudes nii Tallinnas kui ka Tartus. Alates 1986. aastast tekkis tema loomingusse pea veerandsajandi pikkune paus, mis kestis 2010. aastani. Nii näiteks oli tema 2018. aasta Draakoni galerii isiknäitus „Simuleeritud maailmad“ alles tema viies isiknäitus, kuigi ta oli alustanud juba 1970. aastatel.

Kristi Kongi (1985) on maalikunstnik Tallinnast, kes keskendub oma teostes värvile, valgusele ja ruumile, esitledes oma erksavärvilisi maale sageli installatsioonipõhiselt ja kohaspetsiifiliselt. 2013. aastal pälvis ta Sadolini kunstipreemia ja 2017. aastal auhinnati teda Konrad Mäe medaliga. Ta on 2011. aastal lõpetanud magistrantuuri Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnas ning õpetab samas praegugi.

Robin Nõgisto (s 1992) on maali- ja filmikunstnik Tallinnast. Lõpetanud 2017. aastal Eesti Kunstiakadeemias maalikunsti eriala bakalaureusekraadiga, tegeleb ta paralleelselt ka filmi ja muusikaga. Talle meeldib ühendada maali liikuva pildiga ja pilti heliga, aga ütleb, et maal on endiselt tema jaoks ülim kunstivorm. Ta on ka öelnud, et paljud asjad tema kunstis on tulnud unenägudest. Jah, see on populaarkultuuri lõputust reservuaarist inspiratsiooni ammutav psühhedeeliline fantaasiamaailm, kus krahv Dracula võiks ennast vabalt leida kollase allveelaeva pardalt koos biitlitega jämmimas, ja ta isegi ei üllatuks sellest faktist.

Marge Monko (s 1976) on foto-, installatsiooni- ja videokunstnik Tallinnast. Ta on lõpetanud magistrantuuri Eesti Kunstiakadeemias, kus töötab praegu ka fotoosakonna professorina. Enamik tema teoseid on mõjutatud psühhoanalüüsi, feminismi ja visuaalkultuuri teooriatest. 2018. aastal esines ta Tallinna Linnagaleriis isikunäitusega „Kivid teemantide, teemandid kivide vastu“, mille keskne installatsioon jäljendab luksusbutiigi vitriinkappi.