VAHETA TAUSTA
    MENÜÜ

    2017: Peapreemia Liisi Eelmaa

    Liisi Eelmaa (s. 1982) on eesti stsenograaf ja kunstnik, kes on lõpetanud stsenograafia eriala (BA, 2001–2004) ja jätkanud magistrantuuris Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas (MA, 2005–2017). Eelmaa on alates aastast 2005 töötanud erinevates Eesti teatrites teatrikunstnikuna.

     

    Tema loomingus on tunda väga kindlameelset nii vormilist kui ka ruumilist värvikäsitlust. Olles interdistsiplinaarse taustaga kunstnik, huvitab teda just eri tehnikate ja meediumite vahepealne ala, kombineerimine ja kokku segamine. Tema seeria "Kopeerida püüet" (2017), mis oli eksponeeritud rühmanäitusel "(Hüper)emotsionaalne: SINA" Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM, 5. VIII–10. IX 2017), läheneb maalikunsti meediumile samaaegselt nii meediumispetsiifiliselt kui ka meediumiüleselt, olles üheaegselt nii maaliline kui ka täiesti skulpturaalne ja/või fotograafiline objekt, sest see on installatsioon, kus segunevad fotograafia ja maal. Nende kahe eri iseloomuga kunstitehnika kokku sulandumisel kerkib tema installatsiooni puhul paratamatult küsimus, kas maal on see, millega saab kujutada "olematuid" asju ja fotograafia selline, millega on võimalik edastada "olemasolevaid" asju.
    Nominendi esitas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum.

     

    Nominent: Angela Maasalu

    Angela Maasalu (s. 1990) on eesti kunstnik, kes on õppinud maalikunsti Tartu Ülikoolis (BA, 2009–2012) ja Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide osakonnas (MA, 2012–2015) ning täiendanud end Central Saint Martins College of Art and Design'is (2013–2014).

     

    Performatiivse projekti "Kodu II" Vaal galeriis (11. I–4. II 2017) lähteidee oli tõstatada küsimusi isiklikust ruumist, "kodu" mõistelise tähenduse komplekssusest. Näituse esimeses osas alustas Angela Maasalu tühjast valgest galeriiruumist ning hakkas sinna omale maja ehitama. Maja ehitamine oli protsess, kus tähtis osa oli katsetamisel, uuesti- ja ümbertegemisel või jällegi ringiotsustamisel. Oma projektis mõtestas kunstnik ümber traditsioonilisi galeriiruumi mängureegleid – majast sai kunstniku isiklik projektiruum – galerii galeriis, kus ta eksponeeris ka oma maale. "Üritan oma loomingus alati välja tuua väga lihtsaid teemasid, mis seostuvad inimeseks olemisega: armastust, vestlusi, viha, und, kaotusi, õnne, emotsioone jne," on kunstnik ise selgitanud.
    Nominendi esitas Tartu Kunstimuuseum (Tartmus).

      

    Nominent: Danel Kahar

    Danel Kahar (s. 1990) on eesti kunstnik, kes on õppinud maalikunsti Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas (BA, 2013–2016).

     

    Kindlasti tuleks esile tuua kunstniku vahetut ja kompleksivaba suhtumist nii intiimselt isiklikesse tunnetesse, painetesse ja ihadesse kui ka tänapäeva ühiskondlikesse probleemidesse tervikuna. Seejuures on oluline figuratiivsus, inimese tuntav kohalolek – kelleks on modellina sageli kunstnik ise või tema maalikunstnikust elukaaslane Grisli Soppe-Kahar (s. 1990). Maal "Padi räägib" (2017) evib lõbusalt teravat sarkasmi tänase maailma kahepalgeliste otsustajate ja arvamusliidrite (ja viimaks meie kõigi) suunas – need on inimesed, kes ei unusta verejanuliste dinosaurustega ratsutama minnes ka kohustuslikku rahusümbolit kasutamast. 2017. aastal on Danel Kahar näidanud oma loomingut isiknäitusel "Koht" Draakoni galeriis (30. I –18. II 2017)  ja koostöös Grisli Soppe-Kahariga mastaapsel väljapanekul "Mustad muumid ja planeet Maa. Lilled elavatele" Tartu Kunstimajas (10. III–2. IV 2017).

    Nominendi esitas Eesti Kunstnike Liit.

     

    Nominent: Holger Loodus

    Holger Loodus (s. 1970) on eesti kunstnik, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia restaureerimise eriala (BA, 2004–2008) ja maalikunsti magistrantuuri (MA, 2009–2012) ning täiendanud end Karlsruhe Staatliche Hochschule für Gestaltung'is meediakunsti vallas (2011). 2012. aastal pälvis ta Eesti Kunstiakadeemia noore kunstniku preemia.

     

    Kõik, mis see kunstnik ette võtab, võtab ta ette enneolematu põhjalikkuse ja pühendumisega. Oskusliku maalijana laiendab ta maalikunsti piire märkimisväärse virtuoossusega, luues enigmaatilisi näitusekooslusi, kus maalid ja installatsioonid toimivad "päästikutena" laiematele tõlgendusväljadele minemiseks. Kissis silmadega nägemist teravustades, aga varjamata ka naerukortse, vaatab ta oma kangelaste saatusi ega dramatiseeri neid üle: parem hoida pea võimalikult selge ja silm võimalikult lahti olukorras, kus kindel pind su jalge all pole muud kui triiviv jäämägi. Maal "Torm" (2017), mis pärineb isiknäituselt "Teekond maailma lõppu" Tallinna Kunstihoone galeriis (9. IX–8. X 2017), on teostatud maalikunsti klassikalisel meetodil – õlivärv lõuendil.
    Nominendi esitas Tallinna Kunstihoone.

     

    Nominent: Eva Mustonen

    Eva Mustonen (s. 1986) on eesti kunstnik, kes õppis tekstiili (BA, 2006–2010) Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ning (MA, 2010–2012) Göteborgi Ülikoolis. 2014. aasta loomingu eest omistati talle Eestis aasta noore tekstiilikunstniku preemia. Käesolevast sügisest asus ta ennast täiendama Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni magistrantuuris.

     

    Feministliku kunsti üks peamisi võtteid on olnud personaalse ja privaatse universaalseks muutmine ning justkui oma nõrkusest tugevuse tegemine. Eva Mustoneni Tartu Kunstimaja suure saali isiknäituse "Teemantmaja" (27. VII–19. VIII 2017) keskne teema oli kodu: vanast mööblist ja tekstiilist loodud installatsioonid rääkisid hellusest, ärevusest ja huvitavast suhtest materjali. "Minu teostel on mingid teemad, mis neile muret valmistavad. Neid on raske paigutada: ei see ega too, vaid mingi häiriv segu," on kunstnik ise oma eesmärke avanud.

    Nominendi esitas Eesti Kunstimuuseum.

     

    Nominent: Mart Vainre

    Mart Vainre (s. 1988) on eesti maalikunstnik, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti osakonna (BA, 2008–2011) ja seejärel uusmeedia osakonna (MA, 2011–2014). 

     

    Ta teostab oma teoseid sageli maalikunsti meediumis, ent tulemus on sageli filtreeritud läbi fotograafia või video kaamerasilma. Maalikunst on Mart Vainre jaoks pigem kontseptuaalne pildiloome meetod kui eesmärk iseenesest. Kaamera kaasamine maalimise protsessi genereerib paradoksaalse vastuolu, kus kujundiloome on ühteaegu nii kordumatult "isiklik" kui ka tüüpiliselt "isikupäratu". Nimelt sünnivad Mart Vainre maalid enamasti mõnest väikesest kunstniku tehtud pintslitõmbest, mille ta seejärel skaneerib, digitaalselt töötleb ja uuesti lõuendile kannab. Isiknäitusel "Mullid" Tallinna Linnagaleriis (5. V–4. VI 2017) eksponeeritud suuremõõtmeline maal "Iseend teadvustanud pintslitõmme" (2016) on üks näide tema digitaalsest hüperrealismist, mis kõneleb elust sotsiaalmeedia troonimise epohhil. "Ajastul, mil peaks olema tagatud ligipääs kõikvõimalikule uuele teabele, paiskavad algoritmid kasutajatele tagasi hoopis pisivariatsioone sellest, mida nad on juba aksepteerinud," selgitab Mart Vainre.

    Nominendi esitas kunstiajakiri KUNST.EE.