VAHETA TAUSTA
    MENÜÜ

    AkzoNobel kunstipreemia 2018 nominendid

     

    Marge Monko

    Marge Monko (s 1976) on foto-, installatsiooni- ja videokunstnik Tallinnast. Ta on lõpetanud magistrantuuri Eesti Kunstiakadeemias, kus töötab praegu ka fotoosakonna professorina. Enamik tema teoseid on mõjutatud psühhoanalüüsi, feminismi ja visuaalkultuuri teooriatest. 2018. aastal esines ta Tallinna Linnagaleriis isikunäitusega „Kivid teemantide, teemandid kivide vastu“, mille keskne installatsioon jäljendab luksusbutiigi vitriinkappi. Roosasse vitriini oli aga hinnaliste ehete asemel asetatud erinevad objektid: foto eelajaloolisest naisekujukesest, nutitelefon antibeebipillide äppiga, teemantide reklaamfotod ning tavalised kivid. Kunstnikku huvitab, kuidas ettevõtted loovad tarbimisiha ning eksklusiivsuse tunnet. Ent teemantide asemel võiksid vabalt olla ainult kivid..

    Nomineeris Tallinna Kunstihoone.

     

    Mirjam Hinn

    Mirjam Hinn (s 1990) on maalikunstnik Tartust, kes peamiselt töötab abstraktse maali traditsioonis. 2018. aastal oli tal Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis isiknäitus „Tardunud helid“. Hinn on varasemalt lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna ning kaitses selle näitusega edukalt Tartu ülikooli maaliosakonna magistridiplomit, mis teeb temast faktiliselt osakonna viimase lõpetaja, kuna osakond suleti. „Tardunud helid“ tugines sünesteesia fenomenile ning kunstnik proovis visualiseerida helisid: kuuldavad elemendid on „asendatud“ pintslitõmmetega ja helide kooskõla „kujutavad“ puhastes tooniüleminekutes geomeetrilised kujundid.

    Nomineeris Tartu Kunstimuuseum.

     

    Robin Nõgisto

    Robin Nõgisto (s 1992) on maali- ja filmikunstnik Tallinnast. Lõpetanud 2017. aastal Eesti Kunstiakadeemias maalikunsti eriala bakalaureusekraadiga, tegeleb ta paralleelselt ka filmi ja muusikaga. Talle meeldib ühendada maali liikuva pildiga ja pilti heliga, aga ütleb, et maal on endiselt tema jaoks ülim kunstivorm. Ta on ka öelnud, et paljud asjad tema kunstis on tulnud unenägudest. Jah, see on populaarkultuuri lõputust reservuaarist inspiratsiooni ammutav psühhedeeliline fantaasiamaailm, kus krahv Dracula võiks ennast vabalt leida kollase allveelaeva pardalt koos biitlitega jämmimas, ja ta isegi ei üllatuks sellest faktist. Kunstniku maale iseloomustavad suured mõõtmed, volüümikad kompositsioonid, popkunsti võtmes selged kontuurid ja erksad värvid ning opkunsti meenutavad keerukad mustripinnad. Rääkimata koomiksilikest, sageli humoorikatest ja/või õudust tekitavatest detailidest, nagu näiteks Eesti Kunstnike Liidu aastanäitusel Tallinna Kunstihoones 2018. aastal eksponeeritud hiigelmaalil „The Bio Feel“.

    Nomineeris kvartaliajakiri KUNST.EE.

     

    Kristi Kongi

    Kristi Kongi (1985) on maalikunstnik Tallinnast, kes keskendub oma teostes värvile, valgusele ja ruumile, esitledes oma erksavärvilisi maale sageli installatsioonipõhiselt ja kohaspetsiifiliselt. 2013. aastal pälvis ta Sadolini kunstipreemia ja 2017. aastal auhinnati teda Konrad Mäe medaliga. Ta on 2011. aastal lõpetanud magistrantuuri Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnas ning õpetab samas praegugi. 2018. aastal tegi ta (koostöös Kasper Bosmansiga) Kumu kunstimuuseumi siseõue jaoks kohakindla projekti, millest moodustus omaette spetsiifiline installatiivne tervikteos. Näitus Kumu siseõues lähtuski tugevalt selle arhitektuursetest komponentidest, see oli väljapanek (muuseumi) keskkonnast. Tegu polnud klassikalise maaliga, vaid kunstnik oli kasutanud näiteks värvilist pleksiklaasi, mille pind mängis kaasa päevaaja ja päikesevalgusega.

    Nomineeris Eesti Kunstimuuseum.

     

    Urmas Pedanik

    Urmas Pedanik (s 1949) on eesti maalikunstnik, kes kerkis hüperrealistliku stiiliga esmakordselt esile 1970. aastate teises pooles. Tänapäeval kuuluvad nii mõnedki tema selle perioodi elektroonikaalased õlimaalid, nagu näiteks „Trükitud skeem I“ (1977) ja „Valgus elektrikilbil“ (1978), rahvusliku kunstiajaloo kullafondi, olles arvel muuseumikogudes nii Tallinnas kui ka Tartus. Alates 1986. aastast tekkis tema loomingusse pea veerandsajandi pikkune paus, mis kestis 2010. aastani. Nii näiteks oli tema 2018. aasta Draakoni galerii isiknäitus „Simuleeritud maailmad“ alles tema viies isiknäitus, kuigi ta oli alustanud juba 1970. aastatel. Urmas Pedaniku elektroonikaalaste maalide fenomeni selgitabki lühidalt paradoks, et kunstniku hüperrealistlik käsitlusviis ei ole vahepealsete aastatega muutunud, küll aga on kardinaalselt muutunud maailm selle taustal. Analoogelektroonika ajastu on möödas ja alanud on uus digitaalse elektroonika ajastu. Muutust sümboliseerivad vaakumlamp, transistor ja digitaalne trükkplaat.

    Nomineeris Eesti Kunstnike Liit.

     

    Anna Škodenko

    Anna Škodenko (s 1986) on multidistsiplinaarne kunstnik Tallinnast, kelle teostekehandit iseloomustab lüürilisus ning analüütiline lähenemine oma meediumile ja visuaalsele kujutisele. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna, ent täiendanud ennast ka Londonis ja Moskvas ning läbinud 2017. aastal Glasgow kunstiakadeemia magistriõppe. 2018. aastal jagas ta koos Tanja Muravskajaga Köler Prize'i nimelist peaauhinda (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi korraldatud Köler Prize'i nominentide näitusel). Tema installatsiooni „Kogu olend näib küll mõttetuna, aga omal viisil siiski tervikuna“ lähtepunktiks oli Franz Kafka lühinovelli „Majaisa mure“ tegelane: elukas nimega Odradek. Majaisa ehk jutustaja üritab aru saada Odradeku loomust. Kuid see ebaõnnestub. Odradek pole ei elav ega elutu. Tal puudub päritolu, tegevusala ja ilmne tähendus. Odradek kunagi ei väsi ega jää vanaks. Tõenäoliselt jääb ta elama majaisa koju igavesti. Škodenko teos oli loodud 3D pliiatsiga ja kujutas endast värvirohkeid skulpturaalseid vorme, millest osa olid abstraktsed, osa kujutavad. Teos oli ühtlasi pidevas protsessuaalsuses eksponeerimistundide jooksul – üks kasvav ning muutuv konstruktsioon.

    Nomineeris Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum.